Veerevad kohvrid on kaugelt reisides hädavajalikud. Kuna need on varustatud nelja rattaga, on neid palju lihtsam ümber lükata. Lõppude lõpuks on pagasi lükkamine ja tõmbamine kindlasti parem kui selle käsitsi kandmine, kas pole?
Enne 19. sajandit kasutasid inimesed välja minnes oma pagasi pakkimiseks puidust pagasiruume. Tänapäeva vaatenurgast olid need puidust pagasiruumid mahukad ja ebapraktilised. 1851. aastal näitas Londonis toimunud suurel näitusel brittide leiutatud rauast pagasiruumi. See oli varustatud teleskoopvarda ja käepidemetega ning tundus olevat pisut mugavam kui puidust pagasiruumid. Eelmise sajandi alguses leiutasid ameeriklased alumiiniumist kohvrid, mis olid väljast nahka mähitud. Nad olid nii nägus kui ka kerged ning praktilised. 1950ndatel viis plastide tekkimine kohvrite materjalide järjekordse muutuseni. Plastist kohvrid saavutasid kaalu vähendamise osas uue taseme.
Kui vaadata tähelepanelikult kohvrite evolutsiooniajalugu, pole raske leida, et inimesed on pidevalt teinud suuri pingutusi kohvrite raskuse vähendamise suunas. Näib, et kohvrid sünnivad ringi. Mis puudutab rataste ja kohvrite kombinatsiooni, siis see juhtus 1972. aastal. Ameerika Ühendriikides pagasiettevõttes töötanud Bernard Sadow sai kord inspiratsiooni supermarketi ostukorvist, samal ajal kui ta oma naisega supermarketis ostis. Seejärel tuli ta välja idee kinnitada rattad kohvrite külge ja seega sündis maailma esimene kohver ratastega.
Sel ajal kinnitas Bernard Sadow neli ratast traditsioonilise kohvri küljele, see tähendab kitsale küljele, ja seejärel kasutas seda kohvri otsa külge sidumiseks ja tõmbas selle mööda. See pilt oli täpselt sama, mis koera kõndimisel. Hiljem, pärast täiustamist, laiendati kohvri korpust, et see ei saaks nurki pöörates ümber. Ja pukseerimissöök tehti ülestõstetavaks. Sel viisil kasutati seda enam kui kümme aastat. Alles 1987. aastal asendas Ameerika Ühendriikide lennufirma kapten kohvri pukseerimisnöid teleskoopikäepidemega, mis moodustas moodsa veereva kohvri algelise vormi. Teisisõnu, kaasaegne veerev kohver on olnud vaid pisut üle kolmekümne aasta. Kui uskumatu see on! Üllataval kombel leiutasid ja rakendasid rattad rohkem kui viis tuhat aastat tagasi ning kohvrid on eksisteerinud ka sadu aastaid. Kuid need kaks ühendati vaid veidi üle viiekümne aasta tagasi.
1971. aastal saatsid inimesed oma kaaslased Kuule, astudes inimkonna jaoks väikese sammu. Kuid see on tõesti kummaline, et pärast Kuu maandumist juhtus midagi nii triviaalset kui rataste kinnitamine. Tegelikult oli eelmise sajandi 1940. aastatel kohvritel üks kord ratastega "tihe kohtumine". Sel ajal kasutasid britid seadme, mis sidus rattad kohvritega, kuid seda oli alati peetud naiste kasutatud nišieartiks. Veelgi enam, viimase paarisaja aasta jooksul meeste ja naiste füüsilise põhiseaduse ja sotsiaalse staatuse erinevuste tõttu olid tavaliselt mehed, kes ajasid pagasit äriga reisides või muude reiside jaoks. Ja toona arvasid mehed täpselt, et nii suurte ja väikeste kottide kui ka kohvrite kandmine võib kajastada nende mehelikkust. Võib -olla pani ratastega kohvrid just selline meessoost šovinism tööl. Inimeste antud põhjus oli järgmine: kuigi selline kohver on mugav ja säästab pingutusi, pole see lihtsalt piisavalt "mehine".
Nii nagu paljud leiutised, mis lihtsustavad tööjõudu elus, peeti neid algselt ainult naiste jaoks. See sooline kontseptsioon takistas kahtlemata uuendust. Hiljem, koos tehnoloogilise innovatsiooni ja „tõelise lõhnade seadusega” (see tähendab, et inimesed muudavad pärast eeliste kogemist meelt), lasid mehed järk -järgult oma psühholoogilise koormuse lahti. See kinnitab ka kaudselt fakti: "uuendus on oma olemuselt väga aeglane protsess." Me jätame sageli tähelepanuta probleemi parimad lahendused ja satume seega keerukate ja jäikade ideede lõksu. Näiteks rataste kinnitamine kohvrite külge, selline leiutis, mis ei vaja palju tehnilisi teadmisi, kuid üllataval kombel ei mõelnud keegi seda pikka aega.
Postiaeg: detsember-09-2024